HELEN STROM DISAIN ja FOTOGRAAFIA
Helen Strom Disain ehk HSD sündis õpingute ajal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallases ning fotograafia on mind saatnud noorest east saadik, kuid julguse pildistada sain samuti õpingute jooksul. Sellest ajast saati on kaamera minuga pea alati kaasas ning püüan tuua esile seda, mis meil tihti märkamatuks jääb.
HSD loob aga tööstus- ja tootmisjääkidest minimalistlikke ehteid. Kasutan materjale, mis muidu rändaks jäätmejaama või põletusse. Nii on ka valmistatud kõrvarõngad väga väikeste partiidega. Minu idee on tuua “täpike värvi igasse päeva”, sest pisikene aksessuaar on just see, mis annab kandjale enesekindluse ja on kui kirss tordil. Siit ka tuleb minu kõrvarõngaste nimetus “Kirss”.
Fotograafia on kui meditatsioon looduses. Igal vabal hetkel üritan olla metsas, rabas või kui pole võimalust kaugemale sõita, siis mõned klõpsud saab tehtud ka maakodu aias.
Siiamaani kõige enam paelub mind makromaailm ja kõigi varjatu ning muidu märkamatu jäädvustamine ja esiletoomine. Minimalismi leiab ka valdavas osas fotodest, sest nii saab tulla subjekt ilusti esiplaanile.
Nooruspõlves leitud hobi jäi elu jooksul muu töö ja tegemiste kõrvalt soiku kuid 2019 aastal kui astusin uuesti kõrgkooli oma unistusi teoks tegema, siis on käinud sealt alates minu igapäeva tegemistega kaasas ka fotograafia.
2022 sügisel toimus mu esimene isikunäitus, kus olid esindatud 6 minimalistlikku makrofotot kvaliteetsel akvarellpaberil, täispuitraamil ja kõrgkvaliteetse klaasi taga. Näituse toimimist toetas ka Kultuurkapital ja näitus toimus minu maakodu läheduses Räpina Loomemajas. Lisaks sellele olid fotod üleval veel aastalõpus disainituru raames pop up näitusena. Hetkel on rännanud 2 teost Dokfoto Keskusesse ja saadaval nende 2 poes.
Fotograafiaga käsikäes käib ka graafiline disain, sest see on ka hea fotograafi alustalasi.
Minu teine bränd.
LUNÁLBA -pressnahast sisustusaksessuaarid
Maailm liigub järjest enam tagasi juurte juurde ja mõttetut raiskamist jääb järjest vähemaks. Olen sündinud Nõukogude aja lõpus ja kuigi mul ei olnud millestki lapsepõlves puudust, ei olnud me ka väga jõukas pere. Lapsepõlve veetsin maal vanavanemate juures kasvatades köögivilju ja kanu ning õppides seeläbi tundma ja austama loodust.
Täiskasvanuks saades olin mina, nii nagu iga teine naine, kes tahtis olla vaid ilus ja omada ilusaid asju., seeläbi mõtlemata, mis on toodete taga. Kuid mingil hetkel saabus ka tõdemus, et niiviisi elades ei ole ma õnnelik. Jõudsin ringiga tagasi looduse ja tasakaalu juurde.
Astudes teistkordselt ülikooli ei teadnud, mis mind ees ootab. Oli vaid sügav soov saada üle oma hirmudest ja õppida kunsti. Aasta alguses 33ndaks sünnipäevaks saadud visandiraamat oli just see, mistõttu õppisin ma juba sellesama aasta sügises Pallases.
Paljud juhuslikud asjad elus on osutunud just selleks õigeks sammuks, nii ma siis õppisingi nahadisainiosakonnas. Iga semestriga avasin ma endas uusi külgi ja üllatasin ennast pidevalt, minus oligi kõik see, mida ma ei olnud julgenud väljapoole tunnistada. Õpingute jooksul kaalusin kordi oma valikute üle ja filosofeerisin nahadisaineri mõjust keskkonnale. Kuidas ühendada armastus minimalismi, puhutuse, looduse, keskkonna ja nahkaksessuaaridisainiga. Nahk on väga jätkusuutlik materjal, taastuv ressurss ja niikaua kuni inimkond sööb liha, siis tekib ka kõrvalprodukte, mis on vaja ära kasutada. Praktikal olles puutusin kokku pressnahaga, see on nahast valmistatud materjal, mida saab kasutada täpselt sama moodi kui naturaalnahka. See oli just see, mida ma olin otsinud. Hiljem Itaalia messil käies sain rääkida erinevate tootjatega ning minus kinnitus soov selle materjaliga töötada veelgi. Sellest tulenevalt valisin ka oma lõputööks töötamise just pressnahaga, lõputöös katsetasin pressnaha sobivust jalatsitööstuses. Kuigi materjal ise ei ole nahadisainis midagi uut ja seda on ka nõukogude ajal Eestiski toodetud, siis miskipärast sellest ei räägita. Ei pea ju euroopa liidu seaduste järgi seda materjali kuidagi naturaalnahast erinevalt kutsuma ja nii ei pruugigi tarbija teadagi, millest tegelikult tema tooted on valmistatud.
Disainerina soovin juhtida rohkem tähelepanu materjalide mõistlikule kasutamisele ja üheks väljundiks on ümbertoodetud materjali kasutusele võtmine. Minu jaoks on pressnahas kõik see, millest mina inimesena hoolin, üheks toiduainetööstuse jäägist loodud materjali maksimaalne kasutamine. Igal aastal jääb tuhandetes tonnides üle tööstustes nahajääke, mis muidu rändavad prügimäele või põletatakse lihtsalt ära. Pressnaha tootjad koguvad need jäägid kokku, kas parkimistöökodadest või tehastest, tuues nii ringlusesse tagasi väärt materjal.
Lunalba sündis soovist tuua oma väärtused ja maailmavaade nahadisaini ning olla avatud ja aus tarbija suhtes. Kuigi eestis on väga palju ja väga häid nahadisainereid, kes töötavad ringmajanduse põhimõtetel, siis pressnahast toodete valmistamine on minu panus jätkusuutlikku nahadisaini. Lunaba pakub tarbijale võimalust vähendada survet keskkonnale kuid tehes seda stiilselt ja ilusalt.